Damn, how CONFUSED I'm
(siin selgub, kuidas kõik muutus)
Kui ma kirjutasin postituse: LÕPP. Lootsin ja arvasingi, et ongi kõik läbi. AGA TRA PMST KAASNES TKiG minukuga UUS ELU. Ja kahjuks ei sa seda elu lõpetada. TÕESTI KAHJUKS. Nii tahaks endist aega. Endist aega mitmes mõttes. Esiteks tahaks vanu klassikaaslasi rohkem oma ellu. Teiseks sõppradele tahan rohkem tähelepanu päärata uuesti. Endist elu ka selles suhtes, mis oli paar kuud tagasi. Viimase kuuga on tohutult asju muutunud.
Postitusest ,,LÕPP"
sellel päeval, oli see vist 22.11.2010 läksin Alici juurde noortekasse. Pärast sain kellekagi kokku (selle mõte oli selles, et mul oli paar tundi vaba aega) Aga tema arvas, et tahan rääkida. Suht tuim oli olla (kõik oli siis endine veel) rääkisime, ta tegi paar kõnet(üks nendest mulle ei meeldinud, õigemini ajas mind vihale). Hiljem toimus veel midagi(pole tähtis, üritan lihtsalt asja tuumani jõuda).Hakksin nutma, tema oli minu peale arvatavasti vihame, ta läks ära, mina jäin nuttes sinna. Tollel päeval oli jube ilm, lumi+lörts+vihm+külm. Istusin natuke aega, tõsusin, helistasin Alicile ja läksin välja. Hakkasin Alici poole kõndima, poolel teel nägin midagi(hetkeks tardusin, kuid kõndisin edasi) olin läbi märg nii vihmast, kui ka pisarates (nägin täiesti kohutav välja). Jõudin Alici juurde, rääkisime. Ta ütles, et pean ennast muutma (mul oli, et JESSSSS TRA, P**S* miks mina?), mõtlesin. Ta ütles veel, et ma pean pohhuiistiks muutuma.
Ma olin šokkis. Täielikult. Läksin siis ära, helistasin, tädile ja küsisin, et kas tema juurde saan tulla. Sain. Kõndisin suht kaua sinna. Olin täiesti tuim. Üritasin kokku end võtta, lasin uksekella ja tegin oma happyface ette.
Helistasin Laurile ja sain teada, et ta jääb linna (EI NO TORE). Pidin siis 20:30 bussiga koju minema.Läksin bussijaama. Sain teada, et see buss teepeal katki läinud, ootasin pool tundi ja sain teada, et see buss ei tulegi. Järgmine buss tuli 22:00. Helistasin issile, ta ütles, et tuleb mulle järki. See aeg mil ma Alici juurest lahkusin kuni sellesi kui issi linna jõudis. OLIN MA TÄIESTI TUIM, isegi ei mõelnud. Jõudsin koju, viskasin voodisse JA SAIN ARU, ET KÕIK ON MUUTUNUD. Ma olin täiesti tuim. Ja mull oligi ükskõik. See mida A. ütles, see juhtuski. Ja ma ise ei saanud sellest aru. Kuidas. Ei taha teada kah.
Täna muutus jälle midagi, kuid õnneks hetkeks. (hiljem rääägin lähemalt )